Kohvik Komeet

Solarise keskuse mõnusa kohviku veel mõnusam katuseterrass. Tuulevaiksel õhtul, kui päike hakkab loojuma on seal nii ilus istuda ja kuidagi vaikne. Mitte et inimesi poleks, vastupidi, raske on lauda leida, vaid tänavamüra ei ole seal üldse ja vanalinna turistidest on see ka puutumata.
Kelner soovitas toidu kõrvale Vendade Rebaste isikliku veini, ehk siis, kui keegi veel ei tea, siis nad ostsid Ungarisse veiniistanduse ja meisterdavad nüüd "Fox Bros" nimelist veini. Ütleme siis nii, et minu maitsele see ei ole. Okei, vein veiniks, aga need klaasid millest jooke serveeriti, seda ma andestada ei suuda. See, kui klaasidel ikka veenired peale on kuivanud, on minu meelest ikka täiesti mööda. Ma ei ole suuremat sorti vinguviiul, aga vot ma ei kannata selliseid asju. Ei ma ei tee sellest kunagi skandaali, ega palu alati uut klaasi, aga hetkeks võtab tuju ära küll. Kuigi kohvikus ümbberringi vaadates tundub, nagu kõigele oleks mõeldud, iga toidu toob ette ja koristab ära erinev ettekandja jms. Aga need poleerimata klaasid nullivad sekundiga ära selle, kuidas kelner avab lauas veini, pakub seda maitsmiseks ja kummardab veel ette ja taha. Ja ma tean väga hästi kui suur töö on neid sadu klaase õhtu jooksul jälle ja jälle poleerida, aga minu jaoks on see oluline, et vein sillerdaks puhtas klaasis, et jooki nautima hakates ei oleks see klaas juba eelnevalt ära näperdatud. See on tähtis!
Aga mis seal ikka, võtsin oma klaasi, vaatasin loojuvat päikest, nõjatusin vastu tooli seljatuge ja mõtlesin, et tegelikult on elu ikkagi ilus.

Nagu mul juba tavaks on saanud mekkisin ka seekord suppi,  vürtsikat porgandi-lillkapsapüreesuppi vähisabadega (5 eur). Oi kui hea see oli. Oleks kohe veel tellinud.
Kaaslane valis lõhefilee kartulite ja spargliga (10,50 eur). Lõhe oli imehea, ei vajanud terakestki soola ega pipart lisaks - seda kohtab harva. Sparglid valmistasid aga täieliku pettumuse, ma ei ole nii üle keedetud spargleid üheski toidus veel kohanud. Sellest oli väga kahju. 

Kahju oli ka imeheast maitsevõist, mida leiva-saia peale määrida. Kuna ma sõin suppi, siis keegi ei olnud mõelnud sellele, kuidas või minu leivale peaks sattuma? Lusikaga väga ei määri võid üldjuhul, kuigi ka sellega saab hakkama. Kahju oli ka sellest, et kuna minu lusikas oli supi kõrvale juba valmis sätitud, ei olnud keegi mõelnud sellele, et söömise vahepeal/seda lõpetades tahaksin ehk salvrätiga suud puhastada. Ka desserdi söömisel ei olnud keegi sellele mõelnud. 
Ülimagus vaarika-beseerull (3,50 eur) on alati nii maitsev. Kuna besee on üks nendest asjadest, mille küpsetamine mul ei tule üldse nii krõbedalt välja nagu peaks ja Reimo meelest paremat beseerulli teha ei ole võimalik, siis ma peaaegu olen proovimisest loobunud, sest Komeedi oma on alati kindla peale minek. Isegi pilt ununes seekord, parem ongi, muidu hakkate veel keset ööd koogi järgi sõitma.
 Tegelikult mulle ju Komeedis meeldib ja nende terrass on lihtsalt priima. Neil on veel beebi-ja lastemenüü ja kõik on nagu vahva, aga ikkagi Komeedina taevasse päris ei tõuse.


Kohvik Komeet
Estonia pst 9, Tallinn
Tel: +372 614 0090
http://www.kohvikkomeet.ee/esileht/