Trattoria Massimo

Massimosse sattusime ühel tuulisel lõunatunnil, kui olime otsustanud minna mõnda uude kohta, et üks kosutav lõuna süüa. Maakri tänava Itaalia toidukohas on kõik suur, nagu ka nimest aru saada. Laudu on palju ja eri tasapindadel, menüü on tohutult suur ja isegi tualetis on mõõdupuu.


Tutvustan Teile meie väikest einet. Alustuseks võtsime kahepeale Il panino con la ciccia (Soe võileib koduste lihapallide, suitsujuustu ja magusa paprika kastmega, 4,50 Eur). See oli kuiv sai maitsetute lihapallidega.Surusin ennast täiesti rahulikuks ja jäin lootma, et ehk läheb paremaks. Mina tellisin päevamenüüst pärit kanasuppi (2,80 Eur) kuid kuna menüü oli seal tõesti väga suur valis Reimo vana hea lasagne (8,90 Eur). Vana hea lasanje osutus vanast heast valgusaastate kaugusel olevaks üllitiseks. Ma saan aru, et seal trattorias on kodused toidud, aga minu kodus küll sellist makaroniplönni meenutavat lasanjet ei saa. Ilmselgelt oli lasanje suurest plaadist välja lõigatud ja siis väiksema vormiga ahjus soojendatud.Kuivanud pasta ääred ülespoole rullis, kastme pritsmed olid mööda vormi ääri laiali ja isegi koka sõrme jälje võis sealt tuvastada. Hea tahtmise korral oleks kokk võinud selle vähemalt juustukihi alla peita. Olgu see serveerimine selleks, aga kui toit on ikka maitsetu, siis ta on maitsetu ja ei aita ka see, kui ise soola peale raputada. Minu kanasupp oli isenesest hea, aga tundus, et ka kogu lasanje jaoks vajaminev sool oli sinna oma tee leidnud. Kokk oli järelikult armunud ja selle üle on mul ainult hea meel.

Kuna juba tookord mõlkus mul meeles hakata blogi pidama, siis tellisin ikkagi kannatlikult ka desserdi. Tiramisu (3,90 Eur) oli taaskord kaugel sellest, mis ma ette kujutasin. Kes oma elus on Lime Lounge´i meelierutavat tiramisud maitsnud, on sellega sõrme kuradile andnud ja mitte kusagilt mujalt midagi nii head ei leia. Nii ka Massimos. Küpsiste asemel oli minu meelest kasutatud tavalist biskviit tordipõhja, mis kaetud vahustatud toorjuustu vahukoore seguga. Üle oli see raputatud hulga kakaopulbriga, niiet esimese ampsu järel olid mu hingamisteed lendlevast tolmust umbes. Kakaopulbri fenomeni olen ma enne ka kohanud ja kohe mitte ei taipa miks see hea on. Kuigi peab mainima, et dessert iseenesest oli päris hea, aga vot sellist magustoitu ma ei nimetaks tiramisuks mitte mingi hinna eest. Kui nimi oleks olnud stiilis "Maja magus" oleks hoopis teine tera olnud ja minu stress olemata.

Teenindus on minu meelest peale "Boheemi" praegusel hetkel teisel kohal oma ükskõiksusega.

Võiks ju küsida, et miks me üldse need toidud enam-vähem ära sõime ja seal kohapeal näiteks kokka välja ei kutsunud. Aga selle pärast, et meil olid kõhud tühjad ja peale seda jama ei oleks ma ilmselt viisakaks suutnud jääda.. Teenindajale mainitud rahulolematus oli ainult oma suu kulutamine, sest neiu tegi nagu ei kuulnud ja läks nohisedes arve järgi.


Restorani tegemine nõuab tohutut pühendumist. Ma keeldun uskumast, et sattusime halval päeval, et kogu kollektiivil oli halb päev ja võib-olla nad olid just riielda saanud, sest kuunorm oli jäänud täitmata vms. See ei ole minu ega teiste külastajate probleem. Ja need kuunormid ei saa sellise suhtumisega kunagi täidetud.


Meie tunded selle koha osas on vastakad. Kui ma peale lõunasööki olin täiesti nördinud ja vandusin, et rohkem ma sinna ei lähe, siis nüüd mõtlen, et õhtuseks pokkeriturniiriks sõprade keskel koos klaasikese konjakiga on ta täiesti sobilik koht.




http://www.trattoria.ee/; Maakri 25, Tallinn