Armas blogi....

... olen Su järgi väga igatsenud.
Viimasest postitusest on möödas üle poole aasta ja selle aja jooksul on muutunud minu elus rohkem, kui ma arvata oleksin osanud. Lily on endiselt minuga kõikjal, kuid kõik muu on muutunud. Mulle meeldib mõte, et iga inimene tuleb meie ellu selleks, et meile midagi õpetada. Kui see tehtud, tulevad uued inimesed. Ma olen tänulik kõikidele, kes minu elus on erinevaid rolle mänginud ja eriti tänulik olen neile, kes minu kõrval on siiani ja kes kõik mu hullud ideed on ära kannatanud...
Muuseas, tegelen taas ja juba pikemat aega oma lemmikvaldkonnas- toitlustuses. Võib-olla ka see on olnud alateadlikult mingisuguseks pärssivaks jõuks, et mitte teisi kritiseerida. Aga mis seal ikka, ma teen seda ikkagi endiselt ja tegelikult aitab see endal parem olla ja oma töös proovida mitte neid samu vigu teha. Kuid mis seal salata, see on raskem, kui tegelikult tundub. Restoraniäris juhtub alati midagi, iga päev on uus ja iial ei tea mis tuleb. Mingil hetkel, kui tundub, et kõik on selge, siis tegelikult saabub arusaamine, et hästi ei ole midagi, väga kiiresti. Aga südames mulle see meeldib, sest see on põnev ja see esitab väljakutseid. Loomulikult oleks lihtsam istuda 8-17ni kontoris ja juba kolmapäeval paaniliselt reedet hakata ootama, aga see ei ole mina. Ehkki mul on Lily ja sõprade ja pere ees pidevad süümepiinad, miks ma ei saa päev otsa pargis jalutada või pühapäeval Pärnusse koju sõita.
Ma armastan neid hetki, kui enne üritusi on kõik valmis ja mul on võimalik kasvõi minuti enne külaliste saabumist tehtut imetleda. Või hetked peale üritust, kui justkui sõjasalk on kõigest sellest ilusast üle käinud ja klient tänab ja ütleb, et kõik oli enamgi veel kui ta oli osanud oodata...
Mulle meeldivad hetked varahommikuses kohvikus, kui mitte kedagi veel ei ole või hetked peale väga rasket päeva koos meeskonnaga, kes endiselt teevad nalja ja ei kaeble hetkekski.  Need hetked kaaluvad kõik selle raskuse üle, mis selle tööga kaasneb.

Täna taas üle pika aja seda blogi avades olin ma rõõmsalt üllatunud, et endiselt on inimesi, kes käivad seda blogi uute postituste ootel vaatamas. Aitäh!

Uute lugudeni,
Teele