Suzani restoran

Vihmane ja kummaline esmaspäev. Mõnikord on selline tunne, et ei teagi kas nutta või naerda. Tavaliselt peab siis kindlasti midagi head sööma ja kuna mul tuli ema külla oli vaja restoranitee jalge alla võtta. Sellise ilmaga väga kaugele jalutada ei taha ja kuidagi võluväel tuli mul Suzani restoran meelde. Ma polnud seal kunagi käinud, kuigi see on mu kodule nii lähedal. Alles hiljuti keegi (kes ma ei suuda meenutada) soovitas seda kohta, aitäh soovituse eest:) Uksest sisse astudes tabate pikema sammuga kohe põrandal olevaid panniandameid, aga et daamid pikkade sammudega ei marsi, siis rohkem seda juhtuda ei tohiks. Uksele tuldi ilusti vastu ja aidati mantlid riidepuule ja lauda juhatati ka. Nagu päris:)

Tellisime alustuseks kahepeale Idamaiste suupistete valiku (9€), mis koosnes hummusest, babaganušist ja suzmast. Palju ilusaid sõnu:) Jäägu see teile koduseks ülesandeks, aga need olid tõeliselt head, eriti peediga. Olen igasugused hummuselised enda jaoks suhteliselt hilja avastanud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Selle eest pean tänama oma tervisliku toitumise gurust sõbrannat Ingerit.

Kuna õhtu oli juba hiline, siis palusime teiseks käiguks salatid, kummagi eest seitse raha. Mina kanamaksa ja sinihallitusjuustuga ning ema veisekeelega. Mõlemad olid tõeliselt head. Paljudes kohtades on alatasa salatile unustatud kastet lisada, Suzanis õnneks  mitte. Magusa mekiga kanamaks sobis sinihallitusjuustuga suurepäraselt.

Õhtu kõige nõrgemad olid veisekeele salati juures olnud väikesed siniseks keedetud vutimunad, aga kuidas Sa ikka päris kindel oled, et munad toored pole, kui keedad neid pisikesi õrnusi nii igaksjuhuks veel paar minutit.

Kuigi mul oli kõht juba täis ei saanud ma ju magusast loobuda. Suzanis on klaasvitriinis koogid, läksin igaksjuhuks lähemalt vaatama, sest mul ei olnud õrna aimugi misasi on tšaktšak...Teenindaja preili tuli lahkesti näitama ja seletama, siin on pahlava, siin korvikesed, siin tšaktšak ja siis siin on tort. Küsimuse peale, mis tordiga tegu sain vastuse, et seda pole. Selguse mõttes küsisin, et aga siin ju on või ma näen valesti. Poleks pidanud küsima, sest hoolimata sellest, et isegi kui silmad ei peta, tuleb kuulmist usaldada. Võib-olla need olid plastikust ja ainult vaatamiseks. Kui nii, siis väga osavad koopiad . Tellisin naiivses usus vana hea ja tuntud pahlava ja nautisin seda võist õnnistust teega. Mis sa ikka õhtul muud sööd:) Tavalise õhtu kohta oli seda toitu ikka palju, aga uskumatult hea oli olla. Õige toit järelikult.

Olen terve õhtu mõelnud, et mis muusika seal mängis, ent ma ei suuda meenutada, kas seal üldse muusika mängis. Lõpuks polegi vahet, sest mul oli seal hea olla igaljuhul. Menüü on seal päris pikk ja ma oleks soovinud sealt veel nii mõndagi proovida. Tuleb tagasi minna. Kindlapeale. 

Suzani Restoran "Sinu uus armastus"
Gonsiori 10, Tallinn 

Rõõmsat meelt sügishallusesse!

T

Hapsal Dietrich

Haapsalusse sõidu üle ei jää ma kunagi pikalt mõtlema. Ikka ja alati minna:)

Sügisesel laupäeval kui päike silmades sädeleb on Hapsal Dietrich just õige koht kus hilist lõunat nautida. Või oli see juba õhtusöök, sest aeg käib Haapsalus natuke teist rada pidi. 

Dietrichis on lihtsalt võrratult ilus. Üks õige kohvik peakski selline välja nägema, hele ja romantiline. Nad küll ise kutsuvad ennast kohvik-restoraniks ja kui mul siiamaani on sellised kohad pigem küsimärke tekitanud, siis seal on see kontseptsioon vägagi paigas ja õigustab ennast 100%. 

Väga maitsekad ja hoolega valitud nõud ja söögiriistad. Ma isiklikult võiks sellises kohas elada. 

Eriti tore on see, et sada aastat tagasi oli seal pagariäri ja koht on oma nimegi kunagise omaniku järgi saanud. Ajalooga kohad on toredad.

Nende menüü on lühike, aga sealt leiavad kõik midagi, lisaks on neil veiselihakuu menüü.

Mina sõin sinimerekarpe ja kaaslane suitsust veiseribi ingveri- ploomi tšatniga. Mõlemad väga maitsvad. Ei teagi miks ma pilti ei teinud, aga napsasin need nende facebookist. Näete ju ise ka kui ilus see välja näeb, eriti kasepuust alusel. 

Kui oled päeva alustanud koogiga, nagu mina, sest kuidas Sa teistmoodi ikka oma hommikut alustad, tekib Dietrichis suure koogivitriini taga korraks mõte, et äkki ikkagi ei peaks. Aga samas, häid ei asju ei tohi endale keelata ja kooki ei saa kunagi liiga palju olla. Niisiis lubasin süümepiinadeta endale ühe toorjuustu-martsipani koogi. Õigesti tegin, sest see oli lihtsalt rohkem kui hea.

Pealegi ei saa kunagi Haapsalust ära tulla nii, et kooki pole söödud. Neid nad oskavad seal teha nii ühel- kui teiselpool Karja tänavat.  Koogisöömiseks ettekäänete leidmisel olen ma kui mitte maailmameister, siis Eesti meister kindlasti.

Natuke nende teenindusest ka. Mulle nii väga meeldib, kui kohvikutes-restoranides töötavad noormehed. Hapsal Dietrichisse oli neid sellel päeval kohe kaks sattunud ja kui ma korraks mõtlesin, et sellises kohas võiks tegelikult ainult haldjalokkidega tüdrukud töötada, on tegelikult poisid väga hea mõte, nii ei muutu kõik liiga läägeks. Teenindus oli seal tore ja armas. 

Ma olen näinud väga palju vaeva, et selgitada, mida tähendab restoranis meeskonnatöö ja miks peab üksteist aitama ja miks ei tööta idee, et "tegelen ainult oma laudadega ja ülejäänud ei puutu minusse". Dietrichis sain selle tähtsusele kinnitust. Kui ühel teenindajal ilmselt kogenematuse tõttu jäävad mõned lauad koristamata, sest ta tegeleb teiste külalistega, siis ma leian, et kui paarimehel ei ole parasjagu muud teha kui leti taga haigutada võiks ta kandiku kätte võtta ja ise need lauad puhtaks teha, hoolimata sellest, et need ei olnud tema teenindada. Või kui märkad, et kolleeg unustas karpide juurde lisa kausi serveerida, tee seda ise ja nii on kõik palju õnnelikumad.

Muidu käis seal kõik kärmelt ja tundus, et teinekord on targem sinna laud broneerida, sest vaba lauda on raske leida. 

Kuulsin, et jaanuar-veebruar on nad suletud. Nii väikeses linnas on see vist ellujäämiseks paratamatus. 

Mul on kahju, et ma sinna juba suvel ei sattunud, aga kaugel see uus suvigi enam on:)

Sellist muusikavalikut kui Dietrichis ei ole ma enam ammu kuskil söögikohas kohanud, aitäh teile selle eest. 

Haapsalu on nii Pärnust kui Tallinnast õigel kaugusel. Minge kindlasti, külastage kohvikuid ja pärast jalutage lossihoovis või wiigi ääres promenaadil. Elu saab kohe uued värvid:)

laulusoovitus: https://www.youtube.com/watch?v=nxaZMreym88

Soojust südametesse,

Teele

ilusad ja isuäratavad fotod: Hapsal Dietrich facebook. 

Hapsal Dietrich

Karja 10, Haapsalu

Restoran Konrad

Imeline. See oli mu esimene mõte juba sisenedes. Mul on sellest kohast terve päev saba rõngas olnud, seda ei juhtu just liiga tihti.

Konrad on Palace hotelli uus ja ilus restoran. See pidi vähemalt 15 aastat tagasi olema, kui ma kunagi seal hotellis lapsena ööbisin ning häguselt isegi mäletan seda käiku ja ärevust. Olen sinna vahepeal sattunud kohvile, aga ei mingeid emotsioone. Ilmselt ma ei olnud ainus, kes mõtles, et keegi võiks selle lõpuks ometi korda teha ja ellu äratada. 

No ja siis läkski natuke aega mööda ja nii juhtuski.

Täna lõunal läksin Konradile külla. Seal on tõeliselt ilus, kõik on nii nagu peab. Eriti hea meel oli mul näha enda kunagist kolleegi seal teenindamas. Hea valik:)

Teenindajad näevad seal oma ilusate siidkleitidega ikka väga head välja, ma ei ole ammu restoranis nii ilusaid tööriideid näinud. Ja ma ütlen seda ikka väga siira õnnetundega, sest kes mind tunnevad, need teavad mu suhet kleitidega.  

No ja need fotod ja maalid ja menüüde kaaned ja kogu see värvigamma...Ma olin müüdud.

Ühesõnaga, läksin siis lõunale. Üksi. Seal on päeval lõunamenüü, kus kolmel käigul kolm erinevat varianti terveks nädalaks. Süüa leiab piisavalt. 

Kuna ma kolme käiku ei oleks päris jaksanud süüa, siis tellisin üleküpsetatud haugikotletid, mis olid kalasõbrale väga maitsvad ja desserdiks sooja šokolaadikoogi kirsikastmega. Šokolaadikoogid on mu lemmikud, aga mul on nendega mingi oma teema. Ma kunagi sõin lihtsalt ühte nii head kooki, et peale seda võrdlen kõiki sellega ja tegelikult on see natuke ebaõiglane, sest ega need teised siis halvemad pole, nad on lihtsalt hoopis teistsugused. Täna seda kooki süües hakkasin jälle mõttes vigu otsima. Aga tegelikult oli ta väga hea. Võib-olla oleks ta võinud natukene õhulisem olla, aga saan ise ka aru, et teen praegu liiga.

Küpsetasin hommikul leiba ja seega maitsesin huviga Konradi leiba. No see oli hea. 

Lõunal veiniisu ei olnud ja jõin hoopis cappuccinot. Muuseas väga hea kohv ja väga hästi vahustatud siidine piim. 

Teenindus on Konradis hea ja professionaalne. On näha, et teenindajaid on korralikult koolitatud istuma, astuma ja toidust rääkima. Ilus vaadata ja kuulata.

Kuulata ei ole tore kõrvallaua jutte. Nimelt on seal nii õrn õhkkond ja tasane muusika, et ka tahtmatult kuuled naaberlaua vestlust. Loodetavasti saavad nad sellega midagi ette võtta. 

Ja kui muidu on teenindus igati priima ja kõik väga sujuv, siis ikkagi unustavad teenindajad end aeg-ajalt leti taga kokku saades lobisema. Jääb silma ja kõrva. 

Desserti oodates uurisin nende joogikaarti, veinivalik on neil täitsa hea...Aga õllevalikut vaadates jäi mul natuke arusaamatuks nende oodatav klient. Õlleturg on väga väikese ajaga palju kasvanud ja kuigi ma ei ole ise tohutu õllefänn, siis need pooleliitrised pudelid restoranis, kus salvrätikud paitavad nägu ja kõik sillerdab, olid natuke robustsed. Vaevalt nad ootavad sinna kahepäevast õlleturisti. Kui see oleks minu teha, siis ma suurendaksin natuke nende konjakivalikut ka. 

Konradi juurde võiks isegi natuke kauemaks jääda, seal on hea olla. Muuseas neil on lõuna ja õhtusöögi vahel restoran kaks tundi suletud, väga hea mõte. Kindlasti lähen sinna ka õhtul, sest siis on hoopis teine menüü ja sellele on mul juba päris suured ootused. Ja lisaks ma loodan ja ootan, et õhtul on seal ilusa restorani uksel ka keegi, kes ilusti lauda juhatab, sest lõunal olid neiud laudades teenindamisega hõivatud ja ma olin hetkeks natuke kimbatuses.

Seal on veel mitmeid häid asju, aga ma ei saa kõike ka ära rääkida, muidu teil ei ole endal midagi avastada.

Minu täiesti uhiuus lemmik! 

Kohtasin hommikul tööle jalutades 18-19 aastaseid poisse ilmselt sõjaväkke minemas, keda neiud olid saatma tulnud ja nad kõik olid sellised, kole öelda, aga töllerdised. Mis hetkel see maailm selliseks suvaliseks muutus ja kõik kuidagi hoolimatud on. 

Konradis muutub rüht võluväel sirgemaks ja naised saavad ennast tunda naistena ja mehed on just sellised nagu mehed peavad olema. Täpselt nagu vanasti. 

Värvilist sügist!

Ikka Teie,

Teele

Restoran Raimond-taaskohtumine

Lubasin, et tulen varsti tagasi. Nüüd, mõned nädalad tagasi siis lõpuks jõudsingi.  Õnneks ei ole emotsioonid ja maitsed veel tuhmunud. 
Sõitsin ühel õhtul lihtsalt niisama Pärnusse. Teinekord tuleb selline Pärnu igatsus, seal on nii mõnus lihtsalt ringi jalutada. Kohale jõudes oli kindel plaan "Raimondit" ka külastada. Hakkasin juba varakult helistama, et õhtuks lauda broneerida, kuid kahjuks ei võtnud keegi telefoni. Mul tuli juba trots sisse ja mõtlesin okei....lähen lihtsalt kohale...Läksingi, koos Lilyga. Täpselt 1 laud oli terrassil veel vaba-õnneks. Ma ei tea kuidas ma oma hetkelises naiivsuses olin unustanud, et suvises Pärnus on ükskõik kuhu keeruline lauda saada.
Ilus administraatori preili juhatas meid kiirelt lauda ja ulatas menüü, kuid joogitellimust ta võtta ei saanud või ei tohtinud, selle asemel lubas teenindaja saata. Saatiski, kuid ta jõudis alles 15  minuti pärast. 
Iseenesest poleks sellest midagi olnud, kui ta oleks saabunud koos mu joogiga, kui administraatori preili oleks olnud nii kena ja selle kelnerile edastanud. Aga okei, ootasin pärast veel 10 minutit ja sain oma prosecco klaasi kätte. Isegi Lilye toodi juua-küsimata. Seal polegi väga hull oodata, vaatad merd ja päikest ja kuud ja ongi jälle hästi. Ainus mis mind häirib, on sponsorite logodega kinnimakstud terrassimööbel. Ma saan aru miks seda tehakse, aga seal on see kuidagi imelik. 
Kõigepealt toodi karulauguvõi ja maja oma leiba. No see oli lihtsalt fantastiline. Eriti linaseemne üllitis. 
Enne eelrooga jõudis lauda ka peakoka tervitusena astelpaju vaht. Magushapu vaht oli paljulubav algus.
Eelroaks tellisin Siia 9€ (Värske kurk/ kodujuust/ roheline õun/ leib/siiamari). See oli tõeliselt maitsev. 
Ma olen väga väga suur kala sõber ja ei ole just liiga palju kohti, kus ma julgeksin mõlemaks käiguks kala süüa, niiet minu kala õhtusöök on juba iseenesest suur samm ja kompliment.
Vahetult enne teist käiku saabus väikeses potikeses kurgi sorbee. Olen söönud kõikvõimalikke sorbeesid õllest-rabarberi ja tšillini, aga see oli esmakordne. Tõeliselt värskendav ja mahe, eriti sellisel kuumal suvepäeval. Mulle meeldiks selline hommikusöögiks.
Pearoaks palusin Kala hommikusest püügist 17€ (Värske kartul/ maapirnipüree/ astelpajukaste). Härra peakokk tuli seda isiklikult serveerima, ma ei näinud, et ta mujal lauas oleks käinud, niiet mul oli saba rõngas:) Minu meelest on see nii ilus, kui kokad köögist välja tulevad. See näitab, et nad on oma toidus ja oskustes täiesti kindlad ning nad hoolivad sellest, et Sa oled sinna sööma tulnud. Aitäh selle eest! Kala oli täpselt nii õige kui üldse olla sai. Nahk parajalt krõbe, liha mahlane ja maitsekas. Ausalt, ma olin üllatunud. Ainus, mida võiks ette heita ja ilmselt on see ka ainult minu probleem, kuid portsjonid on ehk liiga suured ja taldrikul oli lõpp-kokkuvõttes liiga palju maitseid. Aga samas võib sellest aru saada, sest on palju inimesi, kes leiavad, et restoranis on alati liiga väikesed ja liiga kallid toidud. Igaljuhul, minu meelest te võiksite neid natuke väiksemaks teha, siis mahuks desserti ka sööma;) 
Seekord jäigi proovimata, selle asemel limpsasin ühe klaasikese amarettot. 
Tahaksin väga väga kiita mind teenindanud noormeest. Selle kohta võiks täpselt öelda, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Suurepärane teenindus, suurepärased toote kirjeldused ja teadmised. Seda ei kohta just liiga tihti.    
Raimondi juures terrassil on veel üks suur pluss peale mere ja kuu ja päikese. Seal tohib õnneks suitsetada ainult ühes terrassi nurgas ja süüa seal ei saa. 
Mul on hea meel, et mu esimene külaskäik sai teise veel parema emotsiooni osaliseks. 
Ma loodan, et see restoran jääb sama heaks või veel paremaks ka edaspidi.  

PS: kui ma oleksin kokk, siis ma tahaksin teie juurde õpilaseks tulla, kuidas kõik käigud täpselt õigel ajal ja mitte minutitki hiljem lauda jõuavad. 
  
Maitsed on mälestused. Ma tulen jälle:) 

Vegan Restoran V

Jällegi üks neid kohti, kuhu ma koguaeg olen tahtnud minna, aga kuhu on väga raske lauda saada.

Eile õhtul see siis lõpuks õnnestus.
Pisike ja väga hubane, nagu nad ka ise enda kohta ütlevad. Seal on sees 20 + kohta. Inimesed istuvad üksteisele kõik väga lähestikku, aga see
ei häiri. Täiuslik valgus ja värvigamma.
Sisekujundus on neil väga minulik, 10 punkti.
Eelroaks tellisin nende imelised kurgirullid india pähkli-porgandi-tšillikreemiga (4,70). Nii nii maitsvad. Kuna mul oli kõht hirmus tühi ja ma olin nende burgeri kohta kuulnud ainult kiidusõnu, siis sõingi teiseks käiguks Peedi-kikerherneburgeri ahjuköögiviljadega (5,80). Taaskord tõesti maitsev. Mul sai kõht nii täis, et ehkki ma olin mõtetes juba tellinud ka mõne hea koogi, otsustasin ringi. Ja ehk ongi hea, et ma ei hakanud tellima, sest mu sõbranna sõi šokolaadikooki ja see ei pannud mütsi loopima. Oli hästi kuiv. Aga ilmselt ta pidigi selline olema.
Long story short, toit ja sisekujundus olid mulle meelejärgi.
Nüüd jõuame teeninduse juurde. Tuletan meelde, et seal oli 20+ kohta ja kogu selle külaliste "massi" peale oli tervelt 3 või kui ma ei eksi siis 4 teenindajat. Ma ei saaks öelda, et see liiga personaalne teenindus oli.
Mu kaaslane on mee vastu allergiline, ikka nii allergiline, et ta lämbub ära kui kuskil tilgake mett on... ja me kumbki pole vegani spetsialistid, kuigi oleks pidanud ennast enne kurssi viima.
Küsimuse peale, kas šokolaadikoogi sees on mett, lihtsalt, et olla ikka täiesti kindel, saime vastuseks ninatarga selgituse kuidas nad on vegan restoran ja põhimõtteliselt tundsime me ennast nagu viimased debiilikud, et me ei mõelnud seda küsimust enne läbi. Mulle ei meeldi sellised olukorrad. Ma võin ju selle teenindaja meelest debiilik olla, et ma söön liha ja ei ole une pealt taimetoitlaste põhitõdedega kursis, aga üks hea teenindaja ei pane oma klienti sellisesse olukorda.

Restoran V on hästi pisike, nii et kõik, mis ruumis toimub jääb hästi silma. Mulle on alati meeldinud kui baaris uriseb blender või jääpurustaja, see käib kõik asja juurde. Aga mulle ei meeldi, kui teenindajad omavahel jutustavad ja leti peale musti nõusid korjavad, selle asemel, et need kohe nõudepessu viia.
Ja veel ei meeldi mulle, kui ma palun midagi juurde, siis laua juures tehakse tore nägu, aga leti taga pööritatakse silmi. Teenindajad ise ei pane seda tähele, aga külalised vahivad alati ringi ja kõik sellised asjad jäävad silma.
Ma ei taha tegelikult liiga teha, see neiu, kes meid teenindas, oli tegelikult päris asjalik ja tundis tooteid hästi.
Üks asi häiris mind veel väga. Mulle ei meeldi, kui teenindajatel või ükskõik millisel muul ka tänaval vastujalutaval naisterahval on riiete all teist värvi rinnahoidjad ja siis need traksid on kuidagi silmatorkavalt lohakalt ripakil. Aga see on puhtalt mu isiklik traagika.
Ma lähen sinna kindlasti veel ja veel. Miku tassikoogid tundusid väga ahvatlevad:) Neil on pisike terrass ka, kus sooja ilmaga mõnusasti aega veeta.
Ma soovitaksin sinna minna paljudel kokkadel, kes arvavad, et restoranimenüüsse ei ole vaja taimetoitu panna või kes veel endiselt arvavad, et taimetoit on riis juurviljadega. Minge ja avastage uusi ja väga häid maitseid. Ja kõik lihasõbrad, kes arvavad, et seal saab ainult "muru" ja see ei ole normaalne toit, minge ja te üllatute.

Vegan restoran V
Rataskaevu 12, Tallinn

Restoran Raimond

Käisin paar nädalat üle pika aja taas kodulinnas. Uskumatult tore on koeraga Pärnus seigelda, ilma, et keegi tahaks Sust koguaeg üle sõita ja öösel saad magada nii, et akna taga laulavad linnud, mitte ei kolise trammidJ.

Õhtul sattusin lähedastega Pärnu aasta sündmuse uhiuue Hedon spa restorani terrassile.. Ausalt see nimi on kummaline, see peaks olema Raimond Valgre mälestuseks, aga lihtsalt Raimond ei kõla väga restoranina. Aga see on minu probleem.

Kahjuks me jõudsime sinna nii hilja, et köök oli selleks õhtuks juba kinni. Olgu öeldud, et tegemist oli selle restorani esimese tööpäevaga. Nii ei jäänudki meil muud üle kui nautida kuuvalguses nende imelisel terrassil merekohin kõrvus šampanjat.

Seal terrassil ununes vahepeal ära, et oleme Pärnus, see oli nagu „välismaal“. Ja ehkki terrass polnud ka veel päris valmis, kompenseeris vaade kõik. See on üks neid kohti, kus aeg peatub.

Teenindus oli seal ka imeline, kribinal-krabinal serveeriti šampanja juurde maasikaid, mis just meie jaoks kappi oli alles jäetudJ Ja muuseas, seal töötab üks vägagi vanakooli kelner, Kuld Lõvist kui ma ei eksi. Peaaegu mitte ükski restoran ei taha tänapäeval „kuldsete“ aegade kelnereid palgata, aga see härra sobis sinna nende noorte ja kepsakate poiste-tüdrukute vahele tasakaalu looma.

Maja sisemuses olev restoraniosa oli minimalistlik aga ilus ja puhas. Pärnusse oli sellist kohta vaja kogu selle kitši, romantika ja pitsamajanduse vahele. Ma loodan ainult, et pimedatel talveõhtutel seal liiga kõledaks ei lähe, aga sinnani on nii palju aega.

Ootan põnevusega millal saaks sinna restorani hõrgutisi sööma minna, sest pildid on küll ikka väga väga isuäratavad.

Soovin südamest neile jõudu ja jaksu, seda kõike majandada ja loodan, et turistide hordid lasevad neil oma joont hoida.

"Restoran Raimond"

Ranna pst 1, Pärnu

http://www.hedonspa.com/galerii/

KOMFEK – welcome to wonderland

Selles peaaegu uues Pärnus kohvikus olen ma nüüd kaks korda käinud.  Fantastiline koht. Sisekujundus ja idee on ikka üle prahi. Ma armusin kohe ära kui uksest sisse astusin. Seal võiks elada. Terrassi peal saab kingad laua alla poetada ja pehmetel patjadel põõnata. 

Nende terrass on omaette vaatamisväärsus, Pärnus elanuna ei olnud mul sellisest siseõuest aimugi. 

Üks sõber ütles kunagi, et kui ma oleksin muinasjutust, siis ma oleksin kindlasti Alice Imedemaalt. Selleks mulle seal ehk nii palju meeldibki.

See on ka üks nendest kohtadest, mis peab Pärnus olema. Ühest sellisest piisab täiesti. Mulle hirmsal kombel meeldivad tassikoogid ja need on neil suurepärased. Loodan, et varsti, kui neil esmased kiired ajad möödas on, leiavad nad Imedemaa tassikookide retseptide sest veel mõne, mida pakkuda.

Üks tõrvatilk on seal muidugi ka, aga see on jälle puhtalt minu probleem. Nimelt, ma olen töötanud makrooniparadiisis ja kui ma kuskil mujal juhtun neid uudishimust proovima, siis ma pettun peaaegu alati. Ma olen alati öelnud, et riisipuder lõhega ei ole sushi, küpsis vahukoorega ei ole tiramisu ja pehme mandliküpsis kreemiga ei ole makroon.

Makroon on midagi enamat ja minu jaoks on see omaette teadus.  Samas Imedemaal ongi kõik asjad isemoodi ja ehk ma ei tohiks niimoodi hurjutada.

Aga „Komfek“-is pakutakse päris süüa ka. Ja mulle teeb head meelt, et see on kõik nii värviline, maitsev, ilus ja kõik muud head sõnad on. Mulle meeldib, kui toitu tehakse nendest toorainetest millega enamus ei viitsi kodus mässata. Perenaised tulevad ise varavalges tööle ja hakkavad keetma ja küpsetama, jällegi üks suur suur pluss. 

Kui pidu on lõppend, siis ballile koos

Kuningannad ja Alice, kõik siirdume hoos.

Las klaasides sädeleb tint ja siirup

Või midagi veel, mis maitseb kui viiruk. 

 Minge kindlasti:)

Pagariäri-Kingipood-Kohvik KOMFEK

Kuninga 24

Pärnu